Arvustused

«Isuri eepos»

Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets

Mängukoht Kodru raba
«Sünnisõnad»

Lavastaja Peeter Jalakas, muusikaline juht Tõnu Kaljuste

Mängukoht Noblessneri valukoda
Moskvas loomaaias käinud tšuktšilt uuritakse, milline loom on kaelkirjak. «Noh, põhjapõtra teate? Vot üldse pole sarnane.» See vana anekdoot sobib väga hästi 7. augustil esietendunud lavastuste «Isuri eepos» ja «Sünnisõnad» iseloomustamiseks.

Nii Eva Klemetsi – Anne Türnpu kui ka Peeter Jalaka – Tõnu Kaljuste lavastused on pühendatud reedel 85. sünnipäeva tähistanud Veljo Tormisele. Lisaks sellele, et mõlemad lavastused on saanud inspiratsiooni Tormise heliteosest «Unustatud rahvad. Isuri eepos», on nii «Isuri eepos» kui ka «Sünnisõnad» südamega tehtud mastaapsed tööd, mis on oma tegijate nägu ehk teataval määral etteaimatavad. Kuid sellega sarnasus ka piirdub.

Naised lõid keskkonnatundliku, vaikse ja õrna lavastuse, samas kui mehed tõid betoonseinte vahele rokkooperiliku show.

Risk vaatajale ja loojatele

Mõned minutid enne päikesetõusu algav Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastus «Isuri eepos» on tegijatele väga suur väljakutse, sest liigutakse õhkõrnal kunsti ja elamusturismi piiril.

Selle teatriteose suurim sõber ja vaenlane on loodus. Nii näitlejad kui publik on täielikult ilma meelevallas, sest lavastust mängitakse vabas õhus, Vargamäe muuseumist umbes 2,5 kolomeetri kaugusel asuvas Kodru rabas, kuhu jõudmiseks tuleb publikul enne kella viit varahommikul ette võtta pool tundi kestev porine matk.

Ikoonide, isurite mustvalgete perefotode ja tuulekelladega ääristatud tee on meeldejääv. Nagu ka jahedus, mis poeb etenduse jälgimise ajal naha alla, sest päikesetõusu ajal on väljas, teadagi, kõige külmem – näitlejate suust tõusid õhku suisa aurupilved.

Esietendusele andis vanajumal siiski oma õnnistuse, ilm oli kuiv ning loodus(matk) kunstilist elamust ei varjutanud. Tuleb nõustuda teatrikriitik Madis Kolgiga, kes ütles Postimehele antud videokommentaaris, et «Isuri eepose» etendamine nii ekstreemsetes oludes on kontseptuaalselt põhjendatud. Lava asendanud hõre metsatukk näitas ja varjas isureid, kes on elanud juba enne meid ja elavad veel praegugi oma põlistel aladel Soome lahe kagukaldal Narva ja Peterburi vahel. Näitlejad (Risto Kübar, Inga Salurand, Bert Raudsep, Lauri Kaldoja, Jarmo Reha), aga ka kammerkoor Voces Musicales lauljad ja akordionist Jaak Lutsoja olid kui varjud, justkui need fotoportreed, millega oli ääristud märg ja porine tee mängupaika.

Nad ilmusid eikuskilt, lasid vaid korraks vaatajal piiluda oma ellu ning kadusid taas viirastustena puude vahele.

Kõnekas ja mõjuv vorm ühe hääbuva rahva – lavastajate sõnul leidub mõnedes külades veel isuri keele oskajaid, kuid iga päev seda enam ei kasutata – loo jutustamiseks. Samas võis just seetõttu jääda «Isuri eeposest» pisut harali mulje.

Klemetsi ja Türnpu lavastus oli nukker, kujutades muutumist, valu ja vaikset hääbumist. Pühapuid kallistavad isurid lõid õigeusklikena risti ette, hoides teises käes kilekotti, eraldi toimetavad mehed ja naised said kokku ainult nutmiseks ja tantsimiseks. Rahvariided vahetatakse välja smokingu vastu, vaid üksikud «kartulivõtu kostüümis» sõltumatud ja vabad hinged uudistavad puude vahelt uut kultuuri – lauljaid, kes võõra kultuuri rõivis rahvalaulude töötlusi esitavad.

Kõik kaob. Aga kas lõplikult?

Kõik kestab edasi

Erinevalt isurite hääbumisest annab Peeter Jalaka lavastatud «Sünnisõnade» lõpp vaatajale rohkem elujõudu ja usku. Noblessneri valukoja külgmistel rõdudel laulnud Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent ja lavastuse muusikaline kujundaja Tõnu Kaljuste) tulevad viimase loo ajal lavale ning jumalate-vaimude müütiline maailm asendub päris inimestega; sümboliteks taandatud tegelaste asemel vallutavad lava argirõivastes lauljad, ent vana ilm ei kao kuhugi.

Kui Klemetsi–Türnpu lavastus (kunstnik Kairi Mändla) pürgis ja sulaski lõpuks loodusega üheks, sellega arvestades ja sellele alludes, siis Peeter Jalakas (kunstnikud Enar Tarmo, Kärt Ojavee, Edith Karlson, video Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi) lõi jumalana kogu maailma ise – meeste tahtel said lavale nii vesi, kalju, udu, taevas kui puud.

Jalaka käekirjale omaselt hoidis laval toimuv pidevalt meeli erksana, publikule näidati väga selgete kujundite abil maailma loomise müüti, jõudes lõpuks välja tänapäeva, saatjateks südamerütmiga ühte sulanduvad helid. Nii nagu meie ei näe ega tunneta maailma pöörlemist, oli ka lavaline liikumine kohati nähtamatu või rõhutatult aeglane.

Teatri muudab eriliseks just siin ja praegu juhtumine, avatus kõikidele mõjutajatele ning ühtlasi ka haavatus. Ses suhtes oli Türnpu–Klemetsi lavastus rohkem riskiv teater. Jalakas kontrollis oma loodud maailma, mis oli nii esteetiliselt kui ka intellektuaalselt köitev ja ühtlasi ka väljakutsuv.

Samas oli paljudest «Sünnisõnades» kastutatud sümbolitest lihtne mööda vaadata. Näiteks tegutses kogu aeg laval inimpuu (Ott Kartau), kelle buto-tantsulikku liikumist võinuks jälgida kogu lavastuse, aga samas muutus see puu ühel hetkel milleski, mida vaataja enam pingsalt ei jälginud – igikestvus muutis inimpuu liikumise peaaegu nähtamatuks.

Siiski mitte kontserdid

«Isuri eepost» reklaamitakse kontsertlavastusena ja «Sünnisõnu» muusikalise manana. Muusikast on inspireeritud mõlemad teatriteosed.

Kontrollitud, hea akustikaga ruumis, nagu seda on Noblessner, jõuavad helid kuulajateni kaotusteta. Ses suhtes on valukoda Tormise loomingu (ning ka runolaulja Ilona Korhoneni võimsa hääle) iga pisima helidetaili kuulamiseks parem paik.

Kuid isurite rahvalaul passib paremini just loodusesse, kus need laulud, mida Tormis hiljem omakorda töötles, ju originaalis sündisid ja kõlasid.

Puude vahel jalutavate lauljate hääled ja ka akordioni heli kandusid kuulajateni õrna tuuleiilina, justkui hajuva uduna (lavastuse helikunstnik Hendrik Kaljujärv, dirigent Janne Fridolin). Võib öelda, et muusika pääses rohkem mõjule rabas, kus mets oleks nagu ise laulnud. Samas polnud ei «Isuri eepos» ega «Sünnisõnad» siiski kontserdid, tegemist oli pigem ikka teatriteostega, kus muusika oli oluline komponent.

Eelkõige tegid aga Klemets ja Türnpu «Isuri eeposega» ning Jalakas ja Kaljuste «Sünnisõnadega» sügava kummarduse Eesti ühele olulisemale heliloojale, kinkides Veljo Tormisele juubeliks iseseisvad ja terviklikud kunstiteosed. Kõik neli lavastajat näitavad oma töödega, kui erinevalt saab rahvapärimust töödelda ja tõlgendada ning et tegu pole kindlasti vaid ajalooarhiivi kuulva
žanriga.

Postimees 9.08.2015

Toimetaja: Heili Sibrits

kultuuritoimetuse juhataja

kultuur.postimees.ee/3288487/naised-vedasid-tormise-rappa-ja-mehed-tehasesse