“Sünnisõnadest” vapustet vaatajatega võiks mägesid liigutada.

Vaikus. Vapustav vaikus. Just on Noblessneri valukojas kõlanud Veljo Tormise sünnipäevalavastuse, muusikamana “Sünnisõnad” viimane akord. Lavalt vaatavad publikule silma meie tippkooride lauljad. Kergelt õhevil ja elevil – suisa uskumatu, millega nad on hakkama saanud.

Vaikus. Just on lõppenud veidi üle tunni kestnud üliintensiivne lavastus. Kompositsioon, mida võib pidada Veljo Tormise parimate palade koondportreeks, Tõnu Kaljuste ehedamate Tormise-hetkede taassünniks, Peeter Jalaka lummavaimate lavapiltide kullaprooviks.

Vaikus. Regilaul ei haara hetkega embusse nagu rock’n’roll või märatsev metal-muusika. Regi hakkab oma maagilises kaheksataktilises korduses su sees kasvama, sind oma rütmiga raputama. Sõnade sugestiivsusega sõrmitsema nii, et korraga oled ses hingamises ja rütmis üdini sees. Et kogetav on su ugrimugri hinges aastatuhandet kolm või enamgi vana, siis pole Tormise-Kaljuste-Jalaka maagia mitte niivõrd lavastus, vaid pigem ürgkodu kogemine, sinna naasmine.

Vaikus. Meenub: 1980. aastal jõudsid “Eesti ballaadid” Estonia laval esimest korda vaatajate ette. Olin saalis, mäletan hämmingut, et ooperitähed, kellele ei valmista probleeme Öökuninganna aaria, jäid jänni. Ei saanud hakkama regilauluga, ei osanud õigesti hingata.

Ikka vaikus. Täna kostab regilaul kõikvõimalikest kanalitest kõikvõimalikes töötlustes ja ka ehedana, selle laulmine ei valmista raskusi ei lasteaias ega ooperikooris. Nii on Tormis rahvale ta laulu tagasi andnud.

Lummav vaikus. Meenub taaskohtumine “Eesti ballaadidega” 2005. aastal. Kirgastus esituse tasemest, ehedusest, väest. Ikka võimenduvas vaikuses jooksevad silme eest läbi ka kaadrid “Eesti naiste lauludest” Naissaarel. Ülimalt intiimne kogemus, kuulajatele silmast silma, meetrikauguselt esitatud regi naisteväelt.

Ikka vaikus. Meenub pikk vestlus maestro Tormisega kümnendi eest Viru Särul. Ta ei säästnud sõnu vaikuse kiitmiseks. Lärmi oskab teha igaüks, aga pane vaikus kajama. Just nii see praegu kajabki. Ma pole eales nii pikka vaikust kuulanud.

“Braavo!” lõikab korraga vapustavalt kaua kestnud etendusejärgse vaikuse pooleks hüüd esireast. Nii hüüab üle saali maestro, vanameister Tormis ise. Vallapääseva aplausi kaja kõrval on ka üheksanda laine müha hiirepiuks. Selle, “Sünnisõnadest” vapustet vaatajate merega võiks suuri tegusid teha. Tegelikult on seda juba tehtud – me oma soome-ugri regilaulu vägi on taasavastatud ning omaks kuulutatud. Aitäh, Veljo!

REIN SIKK

Maaleht, 13.08.2015